Siduvad rahvahääletused on iseenesestmõistetavad mitmetes Euroopa riikides.
Šveits. Oma arvamusega riigi poliitika kujundamist võib pidada šveitslase üheks esmaseks identiteeditunnuseks.Kodanikud võivad rahvaalgatusega taotleda ühe või mitme põhiseaduse artikli või lõigu või siis kogu põhiseaduse muudatust. 
Lisaks on võimalik vaidlustada parlamendis vastuvõetud üleriigilisi seadusi 100 päeva jooksul alates vastuvõtmise ajast, kogudes 50 tuhande kodaniku sellekohast soovi tõestavad allkirjad. Kui nii juhtub, läheb eelnõu rahvahääletusele. Põhiliseks teemakitsenduseks on see, et eelnõu ei tohi kahjustada Šveitsi huvisid. Šveitsis on alates 1848. aastast, st ajast, millest pärineb seni kehtiv Šveitsi põhiseadus, toimunud rahvahääletusi peaaegu 600 korda.
Itaalia. On olemas kaht liiki siduvaid referendumeid. Seaduste muutmise referendum kutsutakse ellu, kui seda nõuab 500 tuhat valijat (1% elanikkonnast) või viis omavalitsust. Referendumi otsus on siduv, kui osaleb enamus valijaist.
Luksemburg. Rahvaalgatuse korras saab algatada põhiseaduse muutmist. Selleks on vajalik vähemalt 25 tuhande (4% elanikest) hääleõigusliku kodaniku nõue. Pärast maailmasõda on toimunud kaks refrendumit.
Läti. 10% hääleõiguslikest valijast võivad esitada väljatöötatud eelnõu põhiseaduse või seaduse muutmiseks. Kui Seim ei võta seda muudatusteta vastu, pannakse eelnõu rahvahääletusele.