Šveits on üks vähestest otsedemokraatliku riigikorraldusega, mõlemas maailmasõjas neutraalseks jäänud väikeriik, mis on seni käitunud maailmapoliitilistes küsimustes suurriikide jaoks sageli kaunis isepäiselt. Kas selles riigis viljeldav otsedemokraatia võib olla selle väikeriigi sõltumatuse ja eduka eksisteerimise võtmeteks?
Šveits on riik, mis ei kuulu hetkel veel Euroopa Liitu ega NATOsse. Vaatamata sellele, et ÜRO üks Euroopa esindustest asub Genfis, endise Rahvaste Liidu esinduse majas, liitus Šveits ÜROga alles 2002. aasta 10. septembril. Samas ollakse OSCD liige juba 1975. aastast. Šveitsi kuulumist ühte või siis teise liitu või rahvusvahelisse organisatsiooni otsustab rahvas rahvahääletusel. Selline nõue seisab Šveitsi põhiseaduses.
Tegelikult on Šveitsil sajandite taha ulatuv liitude sõlmimise ja liitu kuulumise ajalugu. Nimelt 13. sajandil sõlmiti tänapäeva Šveitsi territooriumil elanud erinevate piirkondade vahel liidud seismaks saksa valitsejasuguvõsa Habsburgide võimu vastu ning erinevalt teistest Euroopa rahvastest, need liidud püsisid. Toona sõlmitud liitudest saigi alguse Šveitsi riik. Toimiva liiduga liitumisest olid huvitatud ühe enam piirkondi ning sajandite jooksul suureneti uute liitujate arvelt. Tänapäeval kuulub Šveitsi koosseisu 26 kantonit (kantoni vaste Eestis oleks maakond).
Nüüdisajal pole šveitslased pidanud vajalikuks liitumist mitmete rahvusvaheliste organisatsioonidega, kuna pigem eelistatakse iseseisvalt, neutraalselt edasi liikuda. Käimasolev sõjategevus Ukrainas on taas andnud riigis alust aruteludele, mida sisuliselt tähendab Šveitsi neutraalsus ja kas praeguses relvakonfliktis on Šveitsil mõistlik jätkata oma senist neutraalset joont. Siinkohal olgu öeldud, et oluliseks teemaks on ka küsimus, kas neutraalsele riigile on üldse kohane lubada oma maa firmade toodetud sõjamasinate või -moona müük/andmine sõjalises konfliktis osalevale riigile või riikidele.
Šveitsi riigi toimimise mõistmiseks, tuleb vaadelda lähemalt riigi ülesehitust. Siin selgub, et kogu riigi süsteem on välja kujunenud sajandite jooksul, luues kokkuvõttes eemalt vaadates keerulise, kohati võib-olla arhailiste joontega terviku, mis eristub märgatavalt teistest riigisüsteemidest Euroopas. Nimelt on Šveits föderaalne riik, kus igas kantonis kehtivad oma seadused, normid ja koguni oma maksusüsteem. Maksusüsteem ja normid erinevad mitte ainult kantoni piires, vaid koguni meie mõistes valla ehk Gemeinde tasandil.
Šveitsi demokraatiale on ainuomane seal kehtiv otsedemokraatia. See tähendab, et igal šveitslasel on võimalus otseselt sekkuda riigi, kantoni ja kohalikuomavalituses valitsemisse. Näiteks kui ei olda rahul ükskõik millisel tasandil valitsuse või parlamendi või komisjoni poolt vastuvõetud otsusega, on rahval võimalus koostada rahvaalgatus konkreetse täitevvõimu poolt langetatud otsuse vastu. Teine oluline otsedemokraatia õigus ongi võimalus või mõnes kantonis siiani ka kohustus osaleda rahvahääletusel. Rahvahääletusel saab oma hääle anda iga täisealine Šveitsi kodanik.
Mida saab rahvahääletusele panna või mis saab hääletusele tulla? Rahvahääletustele tulevad üleriigilised, kantoni ja kohaliku omavalitsuse ehk siis kolmelt tasandilt küsimused/teemad. Hääletused jagunevad kohustuslikeks ja vabatahtlikeks. Kohustuslike hääletuste hulka kuuluvad näiteks lisaks varem nimetatud rahvusvaheliste organisatsioonide ja liitudega liitumise otsustamisele, kõik põhiseaduse muudatuse ettepanekud, teatud summa piirist alates riigi-, kantoni- ja KOVi-eelarvelised ning riigikaitsega seotud küsimused ja palju muud. Rahvaalgatusedki, st kõik hääletuseni vajalikud sammud läbinud algatused, kuuluvad kohustuslike hääletuste hulka. Vabatahtlike hääletuste hulka kuuluvad need hääletused, mis põhiseaduse kohaselt ei pea kohustuslikus korras hääletusele tulema, kuid kui teatud tüüpi seadusemuudatuste sisseviimisel on tekkinud vajadus rahva arvamust küsida, tuleb küsimus hääletusele. Protseduuriliselt käbi asi nii, et riigi, kantoni või KOVi tasandil võetakse vastu mingi seadus või otsus, fikseeritud aja jooksul rahvas või parlament reageerib vastuvõetud otsusele kogudes fikseeritud arvul kodanike allkirju või hääli ning seejärel tuleb antud seadus vabatahtliku hääletusena rahvahääletusele. Teemade, hääletusele viijate kui ka kehtestatud aja või nõutavate allkirjade/häälte arvule kehtib piirkondade lõikes variatsioone. Ilmavõrgu kaudu on võimalik kõigil vaadata, millised riiklikul tasemel vabatahtlikud hääletused on toimunud ja milliste vastuvõetud seaduste kohta on algatatud referendumiks allkirjade kogumine.[1]
Rahvahääletusi korraldatakse vastavalt vajadusele. See tähendab, et ametlikult on ette määratud neli korda aastas rahvahääletuse ajad 20ks järgmiseks aastaks.[2] Rahvahääletuse toimumisest või ärajäämisest tuleb riigi valitsusel rahvast teavitada vähemalt neli kuud ette. Sageli toimubki aastas neli rahvahääletust, kuid kui ühtegi seadusemuudatust või -algatust pole hääletusele esitatud, jääb see ära. Just nii juhtus üleriigiliste hääletustega 2022. aasta viimase ehk neljanda ja 2023. aasta esimese hääletuse puhul. Sellist olukorda, et kaks järjestikust häälestust riigi tasandil ära jäävad, pole aga viimase 25. aasta jooksul juhtunud.
Suuresti on tekkinud olukord tingitud koroonast. Esiteks kasutasid Šveitsi ministrid koroona ajal enneolematult sageli, kokku 18 korda, ultima ratio ehk erakorralist õigust. Erakorraline õigus tähendab, et kriisi olukorras on ministril õigus võtta vastu otsused, mis kuuluvad vastuvaidlematult täitmisele ning rahvas ega ka parlament ei saa selle vastu oma meelsust avaldada ega ka küsimust otseselt hääletusele panna. Varasemalt on ministrid kasutanud erakorralist õigus I ja II maailmasõja ajal. Näiteks koroona ajal suleti koolid ning kehtestati enamus piiranguid ultima ratio õiguse järgi. Neid otsuseid kritiseeriti, meedias arutleti poolt ja vastu argumentidega ning rahvas käis oma meelsust ka tänavatel näitamas.
Teiseks, rahvaalgatuste tegemine lakkas koroona ajal, kuna nii allkirjade kogumine kui ka avalikes kohtades arutelude läbiviimised olid raskendatud. Allkirjade kogumist takistasid hügieeninõuded ja inimeste vahel kehtinud 1,5 meetri vahemaa hoidmise kohustus. Lisaks kehtisid koroona ajal kogunemistele eri aegadel erinevad piirangud. Seda siis alates kokkutulevate inimeste maksimaalsest piirarvu määrast kuni selleni, et vaktsineerimata inimesed poleks saanud teatud ajavahemikul taolistel kogunemistel osaleda. Sellega oleks loodud ebavõrdsus ja ebavõrdsed võimalused ei kuulu demokraatia juurde.
Šveitslase jaoks on esmaseks identiteeditunnuseks just nimelt võimalus esitada rahvaalgatus ning võimalus osaleda rahvahääletusel. Mentaliteedilt ollakse erinevates kantonites kaunis erinevad: ollakse juba ajalooliselt mitmerahvuslik riik, nelja ametliku riigikeelega, lisaks katoliku või reformeeritud kiriku juurde kuulumisest ja vaadetest tingitud mõjutegur. Sellise mitmekesisuse juures ongi peetud oluliseks, et erinevate gruppide (eelkõige keeleliste ja usuliste gruppide, aga ka naiste) vaated oleksid esindatud. Aja jooksul on õpitud erinevate vaadete ja arvamustega koos ning kõrvuti elama ja teise arvamust respekteerima. Üldjuhul erinevaid vaateid ei vastandata, ei sildistata. Igapäevased on arutelud, teada saamaks miks teine nii arvab, kuna huvitutakse just teise poole argumentidest ja mõttekäigust. Väärtustatakse erinevate vaadetega inimeste koostööd ja leitakse, et sellisest koostööst ja selle baasil sündinud konsensusest sünnibki kõige parem lahendus.
Kui varasemalt olid emotsionaalseid hinnangud harvad, siis mingil põhjusel on nende andmine sagenenud seoses koroona pandeemia ja Ukraina sõjaga. Mis sellise suure ja olulise muutuse on tinginud, pole hetkel veel teada.
Šveitsis kehtiva otsedemokraatia toimimiseks on vajalik tunda ka šveitslaste mentaliteeti, milleta see riiki kindlasti nii ei toimiks või toimida ei saaks. Siinkohal on olulisteks märksõnadeks ausus, usaldus ning teise poole seisukohtade respekteerimine/arvestamine. On alust arvata, et just need eelpool mainitud omadused on põhjuseks, miks pole Šveitsi demokraatiat võimalik enamuses riikides kehtestada. Sajandite jooksul kujunenud, ühelt põlvelt teisele pärandatud põhimõtteid, moraalinorme ning suhtumist ehk siis süsteemi tegevuseks oluliste omaduste paketti ei ole lihtsalt võimalik paari aastaga teise mentaliteediga riiki üle viia.
Käesoleva aasta (st 2023. aasta) märtsi keskpaigas toimusid Šveitsi panganduses nii lühi, kui ka pikast perspektiivist vaadatuna tähendusrikkad sündmused. Nimelt, otsustas valitsus taas kasutada ultima ratio ehk erakorralist õigust ning lubas 167. aasta pikkuse ajalooga ühe suurima, rahvusvaheliselt tähtsa Šveitsi panga (Credit Suisse) pankrotistumise hirmus ülevõtmise teise suure Šveitsi suurpanga (UBS) poolt. Zürichi Ülikooli riigiõiguse professor Andras Glaser näeb viimasel ajal liialt sageli erakorralise õiguse kasutamises ohtu Šveitsi demokraatiale. Ta leiab, et valitsus peab otsuse langetamisel tegelikult ikkagi rahva meelsust arvesse võtma ja mitte nii kergekäeliselt olukorra lahendamiseks erakorralist õigust kasutama.[3] Vahetult sündmuse kajastamisel leidsid ajakirjanikud üksmeelselt, et rahva reaktsioone valitsuse viimaste aastate tegevusele on oodata kindlasti sügisestel üleriigilistel parlamendivalimistel. Samas on räägitud ka juba sellest, et kui Šveitsi kodanikud leiavad, et valitsus on ületanud oma õigused, võivad nad esitada rahvaalgatuse valituse erakorralise õiguse kärpimiseks.
Hetkel ongi väga huvitav jälgida, millises suunas Šveitsi ühiskond demokraatia ja otsedemokraatiaga liigub. Kas naastakse vana dialoogi vormis toimunud arutlemise mudeli juurde või võtab võimust, ei tea täpselt kust pärit seisukohtade meedia kaudu rahvale ettesöötmine, mille sisu adekvaatsuses ei tohi avalikult kahelda ning mille vastu seisukoha ütlemine toob kaasa sildistamise. Lähiaeg peaks selgust tooma, kas rahvas reageerib kuidagi viimasel ajal valitsuse poolt sageli kasutusele võetud erakorralise õiguse suhtes. Sel aastal 18. juunil toimuva rahvahääletuse kui ka 22. oktoobril aset leidvatel parlamendivalmiste eelsetel debattidel on näha, millise suuna siin šveitslased võtavad.
Kaja Haukanõmm
[1] https://www.bk.admin.ch/ch/d/pore/vr/vor_2_2_6_1_2021.html
[2] https://www.bk.admin.ch/ch/d/pore/va/vab_1_3_3_1.html
[3] https://www.nau.ch/politik/bundeshaus/notrecht-experte-sieht-gefahren-fur-die-demokratie-66457540
