1920. aasta Eesti põhiseadus lubas ka siduvaid rahvahääletusi. Eesti rahvaalgatusregulatsioone mõjutas tugevasti Šveitsi eeskuju. Riigikogu poolt vastuvõetud seadused pidid jääma kahe kuu jooksul jõustamata, kui seda nõudis vähemalt kolmandik Riigikogu liikmetest. Kui selle aja jooksul kinnitas vähemalt 25 tuhat hääleõiguslikku kodanikku oma allkirjaga, et soovib sel teemal referendumit, pidi see ka toime pandama ja eelnõu jõustamine sõltus rahvahääletuse tulemusest. Samuti oli 25 tuhandel kodanikul parlamendi tegevusest sõltumatult õigus pakkuda rahvahääletusele seaduse muudatust, tühistamist või uut seadust.
Allikas: Rahvusraamatukogu
§ 31. Rahvaalgatamise korras on kahelkümnelviiel tuhandel hääleõiguslikul kodanikul õigus nõuda, et seadus antakse, muudetaks või tunnistatakse maksvusetuks. Sellekohane nõudmine antakse väljatöötatud seaduseelnõuna Riigikogule. Riigikogu võib eelnõu seadusena välja anda või tagasi lükata. Viimasel juhtumisel pannakse eelnõu rahvale ette vastuvõtmiseks või tagasilükkamiseks rahvahääletamise korras. Tunnistab rahvahääletusest osavõtjate enamus eelnõu vastuvõetuks, omandab ta seadusliku jõu.
§ 32. Kui rahvas lükkab tagasi Riigikogu poolt vastuvõetud seaduse või võtab vastu Riigikogu poolt tagasilükatud seaduse, kuulutatakse välja uued Riigikogu valimised, mis võetakse ette hiljemalt seitsekümmendviis päeva pärast rahvahääletamist.