27. juuli 2023
Ligikaudu kuu on möödas, kui meie Riigikogus usaldati valitsust ühe päeva jooksul seitse korda. Juunis Kaitseministeeriumi poolt tellitud uuringus, mille teostas Eesti Uuringukeskus OÜ; selgus taas, et Riigikogu usaldatakse riikliku institutsioonina Eestis kõige vähem ning varasematest uuringutest selgub, et seal tegutsevaid erakondi usaldatakse suurusjärgu võrra veelgi vähem (vt all joonist). Kui tõsiselt peaksime rahvaesindust institutsioonina võtma, kus kõigele lisaks plaanitakse täna kehtestada automaks, millele on vastu 72 protsenti Eesti elanikest (allikas: MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud Norstati küsitlus)? Me oleme jõudnud olukorrani, kus erakonnad, mida Eesti elanike poolt usaldatakse äärmiselt vähe, usaldavad Riigikogus, institutsioon mida rahvas samuti eriti ei usalda, valitsust, mille usaldusväärsus pole kah eriti kiita, seitse korda ühe päeva jooksul. Mida peaksime sellest kõigest arvama? Kas kuidagi saab riigivõimu paremini teostada?
Ei tea miks, kuid Riigikogu tegevus meenutab üha enam suhterealityt Rannamaja. Mõlemas majas toimuvat saab jälgida seriaalina ja paremaid palasid vaadata sotsiaalmeediast ning lugeda ja kirjutada arvukaid kommentaare toimuva kohta. Mõlema maja tegelaste vahel on sõnavahetuses kirge ja ehedaid emotsioone kui ka põnevaid dialooge. Kümmekond minutit mõlema maja tegelasi jälgides tekib hinges tühjus ja küsimus. Kas ma ikka peaksin seda vaatama? Õnneks teleril on pult ja saadet saab vahetada, kuid kas Riigikogu tegevust on enda jaoks puldist mõistlik sulgeda? Kas saab ka kuidagi teisiti?
Enam kui sada aastat tagasi aastal 1920 pandi Eesti Vabariigi põhiseadusesse kirja kaks olulist lauset, kus on mitu head ideed ühe tegusa demokraatliku riigi tarvis:
§ 1. Eesti on iseseisev, rippumatu* vabariik, kus riigivõim on rahva käes.
§ 29. Rahvas teostab riigivõimu: 1) rahvahääletamise, 2) rahvaalgatamise ja 3) Riigikogu valimise teel.“
Esimene mõte on seotud ideega, et riigivõim on rahva käes. Kehtivas põhiseaduses on rahvas kõrgema riigivõimu kandjaks, kuid praktiline reaalsus on kahjuks see, et riigivõim on pea 100% Riigikogu koalitsiooni käes. Kas koos tegutsedes õnnestub natuke riigivõimu (rahvaalgatuste ja -hääletuste korraldamine) rahvale tagastada, mille Johan Laidoner, Konstantin Päts ja August Rei riigipöörde käigus 12. märtsil 1934 rahvalt võtsid ära ning siiani pole eri riigikordade riigijuhtidel olnud tahtmist seda tagasi anda?
Kuidas siis rahvas saab riigivõimu teostada? Lisaks Riigikogu valimistele on rahval võimalus rahvaalgatuse korras määratleda oluline küsimus ja rahvahääletuse kaudu võtta vastu otsus. 14. septembril saab täis 20 aastat, kui Eestis toimus viimane rahvahääletus ehk meile on kasvanud peale terve põlvkond inimesi, kes pole saanud rahvahääletustel osaleda. Või siis tõesti meie ühiskonnas pole enam olnud ühtegi olulist küsimust kahel viimasel kümnendil, mille üle koos mõtteid vahetada ja seejärel koos otsus langetada?
* – tänapäeval kasutame enam termineid “sõltumatu” ja “iseseiseisev” sõna “rippumatu” asemel (autori märkus).
Neile kõhklejatele, kes arvavad, et rahvas pole valmis, tahaks öelda, et tänu korteriühistute tegevustele viimasel kahel kümnendil on suurel osal rahval praktilised oskused ja kogemused koos otsustamisest ning nad on õppinud vastutama oma isikliku varaga.
Neile kriitikutele, kes ütlevad, et rahvas otsustab emotsionaalselt ja ei mõtle tagajärgedele, tahaks lühidalt tutvustada Šveitsis aastasadade jooksul väljakujunenud praktikat. Šveitslased võtavad kõigepealt aega õige küsimuse formuleerimisele ning allkirjade kogumisele, et veenduda, et just see küsimus vajab ühiskonnas otsustamist ja probleem on riigis reaalselt olemas. Ligikaudu pool aastat kulutatakse mõjuanalüüside koostamisele. Soovitavalt tehakse neid kaks tükki eri teadusrühmade poolt, et minimeerida vigade olemasolu võimalust uuringutes. Kolmas periood jäetakse arutelude tarvis. Kui analüüsitulemused on must-valgelt laual, siis saab korraldada mõttevahetusi sisulisemalt ja minna debattide abil rohkem süvitsi kui lihtsalt vaielda stiilis “mina arvan et …”. Peale sellist kolmeetapilist perioodi ligikaudu pooleteise aasta jooksul tehakse rahvahääletuse korras ühiskonnas otsus.
Kui rahvas on saanud ise otsustada, siis on tal ka rõõmsam meel viia otsus ellu. Artikli autor on kogenud seda positiivset õhinat mitmeid kordi kogukondlikul tasemel, kui koos tehtud otsust praktikas ellu viiakse. See on tore tunne ja motiveerib koos tegutsema järgmise väljakutsega.
Rahvale praktilise võimaluse taastamine riigivõimu teostamiseks rahvaalgatuse ja rahvahääletuse abil aitaks palju kaasa, et Riigikogu ja Rannamaja oma sisult ja vormilt erineksid. Tulemusliku koostöö käigus taastub ajapikku ka usaldus rahva ja Riigikogu vahel ja Riigikogu pole enam riiklik institutsioon, mida kõige vähem usaldatakse.
Kaido Väljaots
Terve Rahvas SA juhatuse liige